Suuremate ettevõtmiste planeerimine ei alga kunagi viimastel nädalatel. Siis on kõik tavaliselt vaid vormistamise küsimus. Kuigi detaile tundub olevat palju, aga tegelikult on asjad paigas.
Minu nomaadi elu plaanid said alguse ikka väga ammu. Mäletan, et juba 10 aastat tagasi piilusin vaikselt sellist elustiili harrastavate inimeste poole, kuid siis oli neid oluliselt vähem kui praegu. Rääkisin sellest plaanist isegi ühele sõbrale, kes oli huvitatud liitumast ja küsis, et noh, paneme siis riigid paika? Aga. Ma ei olnud valmis. See ei olnud veel minu hetk. Sealt edasi tuli aeg, kui ma tegin tööd arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas, mis mulle väga meeldis ja tänu millele sain niigi üsna palju reisida. Alguses oli põnev ja isegi natuke unistuste elu - alati, kui hobist saab töö, siis tundub see uskumatu võimalus. Siiski. Kümnest aastast piisas. Kõik hakkas korduma. Kõik oli juba olnud. Kõik oli ette teada. Kasvas rahulolematus asjadega, mis oleks võinud olla teisiti. Pärast pikka kaalumist sai see eluetapp läbi. Alguses mõtlesin, et äkki kahetsen oma otsust, kuid mäletan nii selgelt, kuidas pärast viimase koosoleku lõppemist täpselt kell 5 õhtul (tööpäeva lõpp ikkagi) panin arvuti kinni ja jooksin sõbrannaga kohtuma. Ning tundsin ääretult suurt vabanemise tunnet. Ma ei olnud aru saanudki, kui rõhuvaks see töö viimase aastaga muutunud oli. Esimest korda kümne aasta jooksul sain tunda, mis tunne on elada nii, et sul ei ole aastas vaid 4 nädalat, et keskenduda millegile muule kui tööle. Tegeleda muude asjadega. Arendada endas muid huvisid. Ja noh, kasvõi magada ja jalutada kui soovi on. Enne oli alati töö esikohal. Prioriteet. Midagi, mille ümber pidid muud asjad mahutama.
Pärast töölt lahkumist läksin 6 kuuks USA-sse ja kõndisin Mehhiko piirist Kanada piirini mööda USA läänerannikut PCT matkarajal. Absoluutselt unustamatu kogemus. Kuigi leidsin rajal palju sõpru ning telkimisplatsidel olime tihti kambakesi, siis enamus aega päeval kõndisin üksi. Ja niimoodi kuus kuud järjest. Kui juba mõnetunnise jalutuskäiguga tulevad head mõtted, siis kujutage vaid ette, kui head mõtted tulevad poole aasta jooksul. Iga sammuga hakkas aina hullumeelsemana tunduma energia, mille me paneme töö alla. Mitte just tunnid või aeg, aga energia. See, et kõik muu peale töö toimub kohati justkui ellujäämise režiimil ning nädalavahetustel on raske otsustada, kas kasutada neid päevi magamiseks ja mitte millegi tegemiseks või hoopis nende kõikide muude asjade jaoks, milleks nädala sees raske energiat leida on. Ja siis loe aina oma puhkusepäevi ja tee strateegiat, kuidas sellel aastal puhkamisest ja oma elust maksimum välja pigistada. Kuidas kombineerida jõulusid ja muid vabu päevi ning nende ümber midagi natukenegi pikemat ehitada. Neli nädalat aastas töövälist aega on ikka ääretult vähe, kui omada huvisid ja hobisid ning muud taolist. Mäletan, kuidas mu arvutikaas lendas reedel täpselt kell 5 kinni, pakitud kotid juba toanurgas ning startisin sekunditki kaotamata matkale. Lisaks sellele, et oma elule niigi vähe aega oli, siis mingil imelikul põhjusel ohverdame me seda vähestki aega töötamiseks - justkui 8 tunnist ja 5 päevast nädalast vähe oleks. On inimesi, kes esimestel puhkusepäevadel veel tööd teevad ja terve puhkuse meilidel silma peal hoiavad. Mina nende hulka ei kuulunud. Puhkus oli puhkus. Kaua oodatud. Meile sai terve ülejäänud 11 kuud lugeda.
PCT ajal otsustasin, et järgmiste aastate siht saab olema minu jaoks tasakaal elus. Et ma saaks teha seda, mis mulle meeldib ning samal ajal reisida. Või noh, asi polegi reisimises, vaid asukohavabaduses. Ma tahaks proovida elada nii, et mul on aega enda ümber vaadata, õppida ja imestada. Jah, selleks tuleb elamiskulud viia madalamaks ning nii naljakana kui see ka ei kõla, siis võib nomaadlik eluviis olla odavam kui igapäevane kodune elu.
Läksin tööle ning kogusin raha, mõtteid ja ideid. Googeldasin viisade kohta, hindade ja diginomaadide kogukondade kohta. Samuti ei tasu ära unustada ka ilusa ilmaga hooaegasid ning need on erinevates Aasia riikides väga erinevad. Vaikselt hakkas kujunema mingi visand, et kuidas ja kuhu. Plaane sai korduvalt ümber joonistatud ja mõeldud. Riike maha tõmmatud ja juurde pandud. Ikka selleks, et oleks võimalikult jätkusuutlik ja säästlik, mõnus ja stressivaba tulemus. Olen oma elu jooksul päris palju erinevates kohtades reisinud ning sel korral keskenduks pigem elamisele erinevates riikides ja teatud liiki elustiili kujundamisele.
Kümne aasta jooksul olen suuremal või vähemal määral diginomaadide elustiili sotsiaalmeedia vahendusel jälginud ning enda jaoks võimalikult palju kõrva taha panna üritanud. Aga nagu elus ikka. Suurteks sammudeks oleme me harva täitsa valmis. Nii ka praegu. Alati võiks ju näiteks sääste rohkem olla ning veebitöid võiks ka rohkem juba valmis olla. Kuid usun, et mul on täpselt piisavalt sääste selleks, et keskenduda endale olulisele - tasakaalukale elule ning endale meeldivate tegevuste arendamisele tööks. Kui mul oluliselt rohkem sääste oleks, siis arvan, et alustaks reisi ka hoopis teistmoodi. Näiteks hullumeelse ringireisimisega ning sel puhul jääb kogu see veebisissetuleku arendamine kõvasti tahaplaanile. See on hoopis teine reisistiil. Samuti olen viimase aasta jooksul kirjutanud pidevalt kaastöid erinevatele ajakirjadele ning loodan väga, et saan seda suunda edasi arendada ja vast ei pea kuskil ananasse korjates lõpetama. Või kui ajutiselt peab, siis mis seal ikka, see on kõik osa protsessist. Peaasi, et suund on teada.
Olen vaadanud (kindlasti) tuhandeid diginomaadide youtube videosid ning ei suuda ära oodata, et ma ise ka esialgu ebalevalt ja siis juba julgemalt öelda saaks, et jah, olen diginomaad. Täpselt nagu ma PCT ajal alguses suhteliselt vaikselt ja kokutades ütlesin, et olen "thruhiker" ning lõpus ütlesin seda juba rutiinina: "jah, thruhiker". Enne PCT-d tekkis mul küll vahepeal hirm, et mis asja ma üldse ette olen võtnud. See rada on valdavalt mägedes ning minu mägedes matkamise kogemus oli olematu. Mul polnud aimugi, kas ja kuidas ma hakkama saan. Lisaks oli mul vaid paar kuud varem olnud Covid, mis pani mu ettevalmistusele tugeva põntsu ning viimase aasta jooksul oli olnud mitmeid teisi haigusi ja teisi tervislikke probleeme. Lõpuks otsustasingi, et mis seal ikka, plaan on juba tehtud ning lähen ja proovin. Ja kõik läks hästi.
Ehk siis tundub natuke uskumatu, et nüüd ma seda diginomaadi elu proovingi, kuidas samas ei ole mitte midagi loogilisemat hetkel kui just see samm. Ma ei kujutaks end mitte kuskil mujal ette.
0 Comments:
Postita kommentaar