Kõige kohutavam lennureis mu elus

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 1/26/18 6:03 PM

Paar nädalat tagasi lendasin lennul Stockholm-Dubai ning lennukisse istudes tundus kõik normaalne... Esimest korda elus istusin suures lennukis varuväljapääsu kohal ning välja arvatud fakt, et ei pea oma naabreid tülitama selleks, et WC-sse minna, oli see iste kindlasti oluliselt ebamugavam, kui tavalised istmed. Ekraan tuli kuskilt istme vahelt mingi hullu süsteemiga välja, lauda voltisin käepideme seest lahti, asju polnud mitte kuhugi panna ning minu ees seisis pidevalt mingi rahvamass - kes lihtsalt sirutas jalgu, kes ootas WC-järjekorras. Okei. Pole hullu. Elab üle need kuus tundi.

Mõned minutid peale õhtutõusmist hakkas natuke eespool peale karjumine ning paanika. Inimesed jooksid ning ma ei saanudki aru, mis seal täpselt toimus, aga üks inimene oli toolidereal pikali ning lennukis otsiti arsti. See olukord kestis päris pikalt ning väga-väga murelike nägudega inimesed jalutasid ringi. Korraks rahunes olukord maha ning nägin, et see terviseprobleemidega mees isegi sõi mingil hektel, kuid siis algas jälle paanika. Mitmed inimesed tormasid otsima taaskord arsti, kes kiirelt meheni jooksis ning midagi jälle toimus. Mehe tüdruksõber nuttis oma sõprade õlal ning väga paljud inimesed olid tõsiste nägudega või nutsid. Ma arvasin, et oma närvide ja edasise lennureisi huvides on hea, kui ma ei lähe vaatama, mis seal toimub. Mingi hetk oli see paar kadunud ning hiljem lennukist väljudes nägin, et nad olid paigutatud esimesse klassi ning maandudes tuli esimesena pardale meditsiinimeeskond, kes juba tegeles nendega.

Veidi pärast seda, kui paarike oli esimesse klassi paigutatud, märkasin ühte naist, kellel oli väga halb olla ning kes käis korduvalt WC-s oksendamas, unustades vahest ukse sulgeda. Ühel hetkel tuli seesama naine WC-st välja ja viskas end minu ette pikali maha. Ilmselgelt oli tal halb olla. Kutsusin stjuuardessi, kes hakkas naist turgutama. Õnneks tundus, et tal oli lihtsalt süda paha. Naist turgutati kuskil 20 minutit ning siis suutis ta tagasi oma istmele istuma minna.

Kogu olukorrale lisasid vürtsi minu taga istuvad kolm eestlast, kes järjepidevalt absoluutselt kõikide mööduvate stjuuardesside käest õlut küsisid. Kui üks neist WC-sse läks, jättis ta teistele olulise info: "Kui vahepeal sööki jagatakse, siis võtke mulle kõik kolm käiku!". WC-s sai mees uusi huvitavaid ideid ning küsis inimeste käest, et ega neil talle pastakat või markerit laenata pole. Eesti keeles lisas, et tahaks WC seinale sodida - näiteks lillekese joonistada. Kui toit tuli, siis valitses tagareas meeleolu, et kõik, mida tasuta saab, seda tuleb võtta nii palju kui võimalik, sest noh - tasuta saadud ju. Maandudes küsisid samad noormehed ühelt stjuuardessilt rea kahtlaseid küsimusi, asja ei teinud lihtsamaks, et stjuuardess oli pärit Koreast - Lõuna-Koreast siiski. Lõpuks pidi stjuuardess kordade viisi eestlastele selgitama, et miks ei saa nad tiiva kohal olevast varuväljapääsust lennukist välja minna. Kõike seda saatis tugev alkoholilehk eestlaste poolt.

Lennukist välja oli mul päris hea meel saada. 

Have a nice flight? 

Selline allakukkunud sõjalennuk on Hargeisas üks peamisi vaatamisväärsusi :)

Suur pildipostitus - Hargeisa eluolu

 Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 10/9/23 3:34 AM

Täna jagan teiega pilte Somaalimaa pealinna, Hargeisa tänavatelt. Pildistasin linnas olles ning teel kesklinnas koju vähegi huvitavaid asju autoaknast ning loodetavasti annab see natuke aimu, milline on tänavapilt Somaalimaal :)

Hargeisa kesklinn, vasakul on näha allakukkunud sõjalennuki monument ja kaugemal turgu

Hargeisa kesklinn teises suunas :)

Terviseministeeriumi ees olevad teavitussildid

Üks suuremaid kaubanduskeskusi Hargeisas ning kõrbeliivast kõnnitee

Turul kaubapuudust pole :)

Üks elumajasid Hargeisa äärelinnas

Siis kui ma sisse sulanduda üritasin

Töö käib :)

Hargeisa äärelinn

Kitsed teel :)

Restorane igale maitsele

Eeslid teel :)

Kitse- või kaamliliha ? :)

Ringtee

Külmkappi?

Kitsed :) :) :)

Mošee

Rikkamate reisdents

Pood

Pank

Haigla

Mehed tööhoos

Vaade äärelinnas

Meie kodupood

33. Tänulikkus.

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 6/22/18 10:15 PM

Kui mu hea sõber, Mirjam, 33-aastaseks sai, siis ta võttis selle ürituse päris suurelt ette. Planeeris töölt 6 kuuks puhkuse, reisis Keeniasse ja Uus-Meremaale ja kõige lõpetuseks andis Hooandjalt saadud toetusega kõigest sellest välja ka raamatu. 

Minu elu on selleks oluliseks sünnipäevaks jõudnud pigem vastupidisesse staadiumisse. Olen andnud endale lubadusi, nagu näiteks, et ei ühtegi isiklikku välisreisi sel aastal. Tööreise on piisavalt ning ei ole väga isiklikest reisidest puudust tundnud. Soovin keskenduda muudele, kodustele ja paiksetele asjadele. Augustis läheme sõpradega Leetu, aga noh see ei lähe välismaa reisi alla, vaid minu jaoks kategoriseerub kui iga-aastane reis sõpradega ning ma läheks nendega ükskõik kuhu. Männiku karjääri või Austraaliasse. Peaasi, et me koos saame olla (ja nüüd kõik ütlevad koos "Awwww..."). 

Välisreisid on alati head selles mõttes, et saad oma tavapärasest keskkonnast eemale ning on hea vaadata oma elule kaugemalt peale ning uusi plaane teha. Oma sünnipäeva veedan seekord teistmoodi, kui varem. Võib-olla iseloomustab see "teistmoodi sünnipäev" ka hästi mu seda aastat. Veedan seekord sünnipäeva iseendaga. Nii palju, kui ma mäletan, olen eelmised aastad korraldanud mitmepäevaseid sünnipäevi oma maakodus, kus erinevatel aegadel on tulnud ikka päris palju inimesi. Eelmine aasta aga tundsin, et sel aastal tahan midagi teistmoodi teha ning nii ma siis planeerisingi endale sujuvalt töölähetuse Ukrainasse, et ikka päris eemal ja päris üksi olla. 

Õhtud Ukrainas :)

Homset päeva ootan juba elevusega. Kõigepealt on mul üle pika aja aega hommikul rahulikult olla. Ei ole kohtumisi, kohustusi, aruandeid, tähtaegasid. Tahan ärgata siis, kui siin veel väga kuum pole ning teha ära oma hommikujooksu :). Seejärel lähen oma siinsesse lemmikusse söögikohta ja söön sünnipäeva puhul midagi head ja kindlasti võtan selle šokolaadi-juustukoogi, mis seal ülihea on. Ja siis tuleb osa, mida ma juba põnevusega ootan. Sõidan rongiga Kiievisse, sõit kestab 6 tundi ning mul on hea lauaga iste esimeses klassis (no palju õnne sünnipäevaks!), kus ma tahan kirjutada. Rongis tuleb mul alati inspiratsioon. Sel nädalal on mul olnud palju mõtteid ja ideid, mida kirja sooviksin panna. Kuidagi tore on olla. Ja hea. Ootan põnevusega kõike, mis tulemas. Isegi, kui selleks on nädal kontoris tööd rabades. See tundub jumala äge. Ja siis matk. Jah, äge! Ma tahan asju teha ja koguaeg on põnev, aega on kuidagi vähe päevas.

Täna olime ühes väikses Ida-Ukraina linnakeses ja jagasime humanitaarabi pakke. Alguses panustasin pesupulbripakke kilekottidesse pannes, kuid kui see töö otsa sai ja pildid ka tehtud said, siis läksin ja istusin väiksesse parki puidust pingikesele ja jälgisin toimuvat. Tavaline, vaikne väikelinnaelu. Selline natuke uimane. Ja siis ütlesid kohaliku organisatsiooni haritud, tublid ja asjalikud töötajad mulle, et nad ei saa aru, miks üldse mõni eurooplane on nõus oma tööst loobuma, et tulla Ukrainasse vabatahtlikuks. Et nemad unistavad ainult vastupidisest - saada Euroopa Liitu tööle. Siis ma vaatasin neid inimesi ja mõtlesin sellele jutuajamisele ning mõtlesin järsku kõigile neile kogemustele, mis ma elus saanud olen. Kõigile inimestele, kellega mul on võimalus suhelda olnud. Vabadusele. Imeilusatele kohtadele, kus ma olen reisinud. Kuude kaupa reisinud. Kohtadele, kus mul on võimalus olnud tänu oma tööle tutvuda kõige erinevamate inimestega. Oma sõpradele. Sellele, kui lihtne on mul teha oma eluga ükskõik mida. Nendele kümnetele tuhandetele fotodele, mis mul nendest hetkedest arvutis on. Ja tuhandetele hetkedele, millest mul fotosid pole. Kõigile nendele hetkedele, kui elu on nii imeliselt lihtne tundunud. Keerulistele aegadele ning sellele, kuidas ma olen leidnud jõudu edasi minna. Ja kuidas, ükskõik mis olukord, on ikkagi lahenenud ja möödunud. Mõtlesin riskimisjulgusele. Sisemisele tugevusele. Ja veelkord sellele, kui lihtsad on minu jaoks asjad, millest siin paljud unistavad - Euroopa Liidus elamine ja töötamine, reisimine, normaalse sissetuleku teenimine, vabadus. Mitte, et need inimesed kuidagi õnnetud oleks, kindlasti mitte. Nad on väga rõõmsameelsed, toredad ja õnnelikud. Aga sellistel hetkedel jõuab see minu vabaduse ja võimaluste tunne väga selgelt kohale ning teadvustan endale, et pean seda võimalikult hästi ära kasutama ja nautima. 

Kui ma parasjagu neid mõtteid mõtlemas olin, siis tulid (nagu ikka) kohale mõned inimesed, kes polnud oma humanitaarabi pakikesega rahul ning hakkasid Ukrania organisatsiooni vabatahtlike (!) töötajatega kurjustama. Mõnel korral oleks see olukord mind pahaseks teinud, sest no mismõttes nii ebaõiglaselt vabatahtlikega kurjustada, kes oma vabast ajast teisest Ukraina otsast kohale sõidavad, päev otsa laos pakke komplekteerivad ja siis 34-kraadises kuumuses tundide kaupa pakke jagavad. Aga täna leidsin endas rahu ja see olukord ei kõigutanud mind absoluutselt. Mul oli lihtsalt nendest kurtjatest kahju. Kahju sellest, et nende elus on midagi nii halvasti, et seda on vaja pakke jagavate vabatahtlike peal välja elada. Ma ei kujuta ette, mis neil on elus juhtunud või mis neid selleni viinud on, aga kindlasti on neil oma põhjused olla stressis. Üks naine lahkus isegi nuttes. Ja mul oli temast kahju. 

Alustan oma 33. eluaastat, olles tänulik kõige eest, mis mul on. Meenutan ikka oma töökaaslase sõnu, kes ütles, et vahepeal ma vaatan oma probleeme ja mõtlen neile ja siis naeran enda üle, sest need pole mingid probleemid. Või siis Mica sõnu, kes ütles, et isegi kui tal on 10 EUR rahakotis ja see on kogu ta raha, on ta ikka rikkam, kui enamus inimesi maailmas. Ehk siis 33. eluaastaks olen ma jõudnud nii kaugele, et olen tänulik ja proovin seda iga päev veel rohkem teadvustada ja harjutada, kui varem. 

Oleks pidanud vist googeldama, et panna siia mingi jõle tuus muusikapala, et ennast huvitavaks teha. Aga noh...pean pettumust valmistama ning panen siia lihtsa Nigeeria muusikapala, mida täna Ukrainas aknad lahti ja arvuti kõllid põhjas kuulan :) Nautige!

The strength of your weakest days makes you who you are

 Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 6/24/18 11:49 AM

Eelmisel pühapäeval avastasin, et esimese kahenädalase puhkuse (uskumatu, onju...mul tuleb päriselt puhkus) ehk siis 16-päevase matkani on täpselt kaks nädalat. Ma tean, et teeksin selle matka ükskõik millises konditsioonis läbi, aga alati on parem matkata, kui jõudu selleks jätkub. Trenni pole viimasel ajal teha saanud, kuna pärast veebruari haiglakülastust sain 2-kuuse trennikeelu ning siis ei julgenud veel kohe peale hakata ja nii see läks. Igal juhul. Saades aru, et matkani on tõesti jäänud vaid kaks nädalat, otsustasin, et parim taktika mingigi vorm saavutada, on iga päev trenni teha. Otsustasin panustada regulaarsusele, mitte mahule ega trennivormile ega millelegi muule. Teha seda, mis just parasjagu võimalik on.

Asja tegi natuke keerulisemaks veel see, et olin Ukrainas töölähetusel ning minu päevakava ei sõltunud alati minust, treeningvarustusest olid kaasas vaid tossud ja jooksuriided ning päeval on õues 34 kraadi sooja. Mida ma siis siiani teinud olen ja kuidas läinud on?

Minu esimene strateegia oli, et esimesel nädalal ei tasu üle pingutada, kuna iga järgmine päev tuleb ka olla võimeline jälle trenni tegema. Esimene päev vaatasin kaardilt endale paraja jooksudistantsi välja ning jooksin veidi üle kahe kilomeetri allamäge ja seejärel jalutasin sama maa tagasi üles. Tundus täitsa piisav alustuseks. Nii hea tunne oli jälle trenni teha üle pika aja. Järgmised kaks päeva laenutasin hotelli kõrvalt jalgratta ning käisin sellega jõe kõrval oleval rajal sõitmas. Panin fotoka kotti ning sõitsin kilomeetreid mööda väikest jõeäärset teed, kus elu täiega käis ja samal ajal mõtlesin, et nii äge on niimoodi joostes ja rattaga sõites linna avastada.

Neljandal päeval jõudsin õhtul kella seitsme ajal pärast 12-tunnist bussisõitu Ida-Ukrainasse ning mu esimene mõte oli, et pean kohe kiirelt jooksmas ära käima, sest kõht oli juba üsna tühi ning tahtsin siis kohe sööma minna. Pahaaimamatult tõmbasin jooksuriided selga ja hakkasin ümber hotelli ees oleva pargi jooksma. Jälle oli nii-nii tore…esimesed 200 meetrit. Siis tundsin, et hingeldan ja väsinud olen ja raske on ja… Well. Nii vormist väljas ma ka olla ei saa ju. Või saan? Jooksin oma kõva kilomeetri ära ning pidin KÕNDIMA. Puhkasin siis veidi, jooksin veel ühe ringi, puhkasin ja… läksin suht ruttu hotelli, kui mul äkki mõte tööle hakkas ja koitis küsimus. Palju sooja on? Kolmkümmend neli kraadi. Ahah. Nüüd ma siis tean, miks selline tuttav tunne oli Keenia aegadest, kui ma keset päeva jooksmas käisin, aga seal kindlasti ei olnud 34 kraadi sooja, vaid ikka veidi vähem. Õnneks ei jooksnud ma liiga palju ning jõin pärast ikka liitrites vett ja elasin selle väikse feili üle. 

Järgmisel päeval planeerisin paremini. Ootasin, et temperatuurid langeks. Kell 22.40 oli lõpuks õues 24 kraadi. Läksin jooksma ja noh kõik oli nii lihtne! Ainult jookse 😊 Olin väga rahul ja mõtlesin igasugustele vigastustele ja haigustele, mille järgselt olen jälle trenni tegema hakanud ja muudele olukordadele, millest üle saanud ning sain aru, et just see, kuidas me oma nõrgematel hetkedel käitume ja edasiminemiseks jõudu leiame, teeb meist selle, kes me oleme. Nõrkusehetked on väga hea enda iseloomu ja tugevuse proov. Eile siis läksin samal ajal õue, kuid temperatuur oli natuke kõrgem. 27 kraadi õhtul kell 22.40! Õnneks oli see talutav ja nii hea kerge tunne oli joosta, et unustasin isegi ringe lugeda ja mõtlesin muudele asjadele. Meenusid ajad, kui ma tundide kaupa jooksin. Selline mõnus tunne, kui tunned, et jõuad veel vabalt tükk aega joosta ja naudid iga sammu.

Täna tuli siis esimene tõsine iseloomuproov. Ärkasin üles liiga hilja ning temperatuurid olid juba üle 30 kraadi. Jooksma enam minna ei tahtnud. Mõtlesin siis juba igasuguseid variante, kuidas endale seda puhkepäeva õigustada – noh, 6 päeva juba trenni tehtud ja puhkus on tenni osa ja homme teen rohkem ja no mul oli igasuguseid teooriaid, mida ma endale maha müüa püüdsin. Hetk hiljem mõtlesin, et ei. Kui joosta ei saa, siis teen vähemalt mõned harjutused jalalihastele, selline nagu jõutrenn. Panin youtoubest esimesed kaks suvalist videot käima, kus kenad musklis mehed hullult kiire tempoga ja motiveeriva jutuga harjutusi ette näitasid ning pärast esimest kahte minutit mõtlesin, et päris hull kava...kaua ma juba trenni teinud olen! Ja siis sain aru, et KAKS minutit. Ma ei teadnudki, et 15 minutiga saab nii intensiivset trenni teha. No ma pole mitte kunagi varem niimoodi videode järgi trenni teinud, kuid seekord oma imepisikeses hotellitoas poole harjutuse pealt mööblit eest lükates, et ikka selle väljaaste ära teha saaks, mõtlesin, et miks ma seda kunagi varem proovinud pole.

Mida ma selle nädala jooksul õppinud olen? Et absoluutselt alati leiab võimaluse, koha ja aja trenni tegemiseks – no pool tundi on meil päevas kõigil. Olin juba ära unustanud selle hea tunde, mis trennitegemine annab, kuid nüüd naudin seda täiega 😊 Eks annan teada, kuidas teine nädal läheb, selle plaanin natuke intensiivsema teha.

Panen alla vinged jalalihaste trennivideod. No proovige! Täiesti hämmastav, kui intensiivne trenn nii lühikese ajaga.

Rahvus on ikka üks imeline asi

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 8/28/18 6:42 PM

Siin mõned mõtted, mille panin kirja paar kuud tagasi, aga mis jäid siis mingitel segastel põhjustel avalikustamata :)

Tänase päeva tööülesanne oli lihtne. Istu autosse, sõida 10 tundi, käi paar korda bensukas ning astu Ukraina teises otsas autost välja. Just siitsamast autost ma seda postitust kirjutangi, et mitte seda ehedat emotsiooni kaduma lasta, mis mul tekkis. Sõidame siis Kiievist Ida-Ukrainasse. Viimased tunnid on meile tee ääres vastu vaadanud enamasti vaid metsad, väljad ja mõned põllud. Maju on vähe ja üksikud. 

Minuga on autos inimesed, kes ise elavad hetkel Kiievis, kuid sõidavad iga kuu teise Ukraina otsa "oma inimestele appi". Kui Kiievis elavad miljonid inimesed, kes sellest olemata suudavad suurlinnas rahulikku ja kodust õhustikku hoida, siis viimaste tundide jooksul olen näinud üksikuid vähem ja rohkem lagunenud majakesi, põldusid ja noh...kas ma mainisin põldusid. Aga siiski istuvad just need inimesed sellest suurest Kiievist järjekordselt autosse, et sõita idas asuvasse kriisipiirkonda ning jagada abivajajatele laiali humanitaarabi. Sest "oma inimesi" ei jäeta hätta. Teisi ukrainlasi. Olugi, et tegelikkuses on need inimesed, kes elavad neist terve päevapikkuse teekonna kaugusel ning kellega nad muidu mitte kunagi kokku ei puutuks. Aga see teadmine, et kuskil seal, nende põldude taga on "oma inimesed", liigutab rahvuskaaslasi sõna otseses ja kaudses mõttes.

Ukrainlased on mind ka üldiselt liigutanud. Kodune. Lihtne. Sõbralik. Hooliv. Need on sõnad, mis mulle esimesena pähe tulevad, ükskõik, milliste siin kohatud ukrainlaste peale ma mõtlen. Kokkuhoidvus. Abivalmidus. Lisaks näiteks, kui võrrelda palkasid Ukrainas ja Keenias, siis seal on väike erinevus Ukraina kasuks, kuid see erinevus ei ole nii suur, arvestades Ukraina raskemaid ilmastikutingimusi (väga külmad talved jne). Kuid inimesed tunduvad hakkama saavat. Sest paljudel töötab "keegi kuskil Euroopa Liidus" ja saadab raha koju. Toetatakse üksteist ja saadakse hakkama.

Üks niisama tore pilt Ukrainast :)

Autorist

Tere!

Olen Janika - tartlane, kes on elu jooksul elanud nii Tallinnas ja Türil kui ka Keenias, Ugandas, Suurbritannias ja Rootsis ning reisinud Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. 

Somaalia kõrbes tööreisil. Automaatrelvadega sõdurid taustal turvamas.

Reisid on viinud mind elama Keenia mudaonni, tantsima kõrbehõimude pidustustel ning jalgrattaga sebrade, pühvlite ja kaelkirjakute vahele. Olen läbinud ühistranspordiga ning ilma nutiseadmete abita terve Ida-Aafrika, elanud Tai väikekülas kohalike juures seinteta toas, kõndinud USA-s 6 kuuga Mehhiko piirist Kanada piirini (4625 km) ning telkinud lootusetuna näivas Šotimaa kliimas. Õnneks olen oma reisidest mõned killud suutnud ka blogida ning need leiab mu arhiivist ilusti üles.

Kõik mu senised reisid on olnud kindla plaani ja ajaraamiga. Seekord proovin midagi uut. Plaan on hägus ja veel hägusam on ajaraam. Mis on kindel, on stardi kuupäev ja see, et olen sellisest võimalusest juba väga pikalt unistanud ning ka viimased aasta aega seda planeerinud.

Kõike seda teen *päriselt ka* säästliku eelarvega. Päris tasuta reisida ei saa, kuid madalate kuludega saab küll ning seda on mulle õpetanud ka mu varasemad reisid. Esimesteks kuudeks on mul väike säästupuhver, kuid eesmärk on jõuda selleni, et end 100% kaugtööga ära elatada suuta ning selline elustiil jätkusuutlikuks muuta. Vaeva olen selle nimel näinud juba terve reisile eelneva aasta, kuid nüüd on aeg asi lõpuks tõsiselt kätte võtta.

Ega ma ise ka täpselt ei tea, kuhu see asi välja jõuab ning kuidas kulgeb. 

Ehk siis olen ma päris hea katsejänes, kellel aegajalt silm peal hoida :)

Minu tegemisi saab jälgida nii seisvas kui liikuvas pildis lisaks blogile ka:

• Reisikirjade lehel Facebookis
• Igapäevased fotod ja klipid Instagramis
• Videod reisidest Youtubes

Keenia ekspert või siis mitte...

Seekordsel lähetusel kannan tiitlit arengukoostöö ekspert Keenias. Selle tiitli...või siis pigem enda üle olen siin nii mõnelgi korral juba täitsa kõvasti naernud. Kuna mitmed inimesed on mulle öelnud, et nemad tahaks ka sellist ägedat tööd, kus saab reisida ja erinevates paikades töötada ning siis järgneb tavaliselt kommentaar stiilis, et mul on mingi iseloomujoon või omadus, mis teeb mul kogu Aafrikas seiklemise äärmiselt lihtsaks ning mille puudumise tõttu kommenteerija selle peale isegi mõelda ei saa. Mina olen täiesti kindel, et absoluutselt iga keskmine eestlane saaks siin üsna hästi hakkama ning ei ole mul mingeid erilisi geene või oskusi. Selle tõestuseks annan ülevaate Keenia eksperdi esimese nädala juhtumistest.

Feil number üks. Ma võtsin kahel päeval malaariaennetustableti asemel rauatabletti. Usute? Mina ka mitte. Kotti pakkides panin ruumi säästmiseks ühte pakki kokku malaaria- ja rauatabletid. Niimoodi ma siis sealt pakist neid võtsin ning kuna malaariaennetustablett ja rauatablett näevad väga sarnased välja, ei pannud seda ise tähele. Naljakas oli see, et ma võtsin neid tablette üsna korrektselt kellaaega järgides ning kalendrisse vastava märke tehes. Noh, vähemalt pole ma kunagi elus sellise tõsiduse ja täpsusega rauatablette veel võtnud!

Teist kohta jagavad ilmselt juhtumid, kuidas ma oma telefoni ja rahakoti esimesel päeval hotelli vastuvõttu unustasin ning kuidas ma Shianda külasse jõudes oma koduuksest sisse ei saanud. Reisi esimesel päeval kohale jõudes on alati kotte liiga palju, väsimus suur ja mõtted hajali. Niimoodi võibki igasuguseid asju igale poole unustada. Kui ma hotelli vastuvõtust minema hakkasin jalutama, juhiti mu tähelepanu kiirelt hoopis asjadele, mis leti peale vedelema jäid - minu asjadele! Võtsin need sealt sellise näoga ära, nagu täpselt nii olekski planeeritud olnud. Järgmisel päeval pärast taksoga suurejooneliselt oma koduukse ette jõudmist avastasin, et lukud olid ära vahetatud ja uksest ma sisse ei saa. Helistasin igale poole. Nagu ikka olid telefonid välja lülitatud. Lõpuks sain kellegi kätte, kes lubas kellegile helistada. Pärast seda, kui olin ukse taga kaks tundi istunud, ilmus lõpuks mu sõber, kes ütles, et läheb asjaga tegelema - füüsiliselt :D. Ja ta läkski ise inimestele järgi, et ma uksest sisse saaks. Siis hakkasid küll asjad kiiresti liikuma ja varsti olingi kodus.

Neljandale kohale paneks vist selle hetkelise kohanemisraskuse, millest ma juba varem kirjutasin. Mäletan õhtut, kui olime Esthriga kontoris ning ta ütles, et tuleb sinna hommikul kell kaheksa ning lahkub õhtul kell kaheksa, kuna kodus tal ei ole niikuinii mitte midagi teha. Tabasin end samalt mõttelt. Nii me täna jälle kella kaheksani kontoris olime - sest mida me kodus ikka teeme :D Tõesti, pärast pimedat on pigem soovituslik mitte välja minna ning isegi kui lähed, siis kuhu? Siis peaks juba siit külast minema sõitma ning pimedas tagasitulek on jälle küsitav, transport ei liigu väga kaua, kuskil kaheksani hiljemalt ning endiselt: kuhu mul ikka nii väga minna on. Ehk siis õhtul tulen koju, teen süüa, kuulan muusikat ja planeerin tööasju, räägin netis sõpradega ja.... Okei, mõnel õhtul teen Eestis sama. Niiet mis see nii suur erinevus siis on? Aga. Kui ma teisel õhtul kuskil kuue ajal koju tulin, tühjas korteris ringi käisin ning aru sain, et isegi kui ma väga tahaks, siis ei ole mul mitte kuhugi minna ning siin ma nüüd siis üksi olen KESET AAFRIKAT järgmised kuu aega, siis tuli küll korraks selline imelik tunne - seda on raske kirjeldada - just selline harjumatu, nagu kohanemisraskus oleks korraks olnud. Kuid nüüd on see üle läinud ja olen kodus väga ära harjunud. Täitsa mõnus on. 

Viiendale kohale paneks siis kohatised uskumatud üllatused, et kuidas saavad mõned asjad nii aeglaselt liikuda, miks mõned asjad lihtsalt venivad ja veel siis see ebakindlus, et kas midagi üldse toimub. No ma teadsin seda kõike enne ka ja olin selleks valmis, aga no...see on kohati ikka üsna sõnatuks võttev. No näiteks on meil järgmisel esmaspäeval üks õppekoolitusväljasõit plaanis siin 52 inimesele. Alates selle nädala esmaspäevast korraldatakse selleks bussi renti. Iga päev käivad läbirääkimised ning need venivad ja venivad ja mingeid konkreetseid vastuseid lihtsalt ei tule. Tänaseks tuli info, et saime bussi. Aga. Homme kinnitatakse veel üle. Vot siin saab minu mõistus otsa. Miks on vaja asja, mis on kindel, veel homme üle kinnitada ?????? Siiski peatasin ma end enne selle küsimuse küsimist. Nimelt on meil planeeritud kõik tegevused järgmise kahe nädala peale ning viimane nädal on varuks. Seda varunädalat on hädasti vaja. 

Kui amatöörlusest veel rääkida, siis võtsin liiga palju riideid kaasa. No esiteks olen ma liiga palju reisinud käsipagasiga ja pidanud mingi paari riietusesemega survaivima nädalaid ja nüüd tahaks nautida ning mingit normaalset valikut omada, aga samas on mul kohati suht raske mõelda, et milliseid riideid ma ikkagi seal kohapeal kannaks. Ja no alati tundub Eestis olles, et Aafrikas ei saa ju olla nii soe, et põhimõtteliselt võiks ka ilma pikkade varrukateta asjadeta minna ja alati, kui ma kohale jõuan, siis tahaks järgmisele tulijale suurelt ja punaselt kuhugi kirjutada, et SAAB IKKA KÜLL olla nii soe. 

Ja noh...seda hetke, kui ma esimest korda siin kempsu läksin ja ukse peal ümber pöörasin ning otsustasin, et ei, proovime siis teist boksi...ja see oli täpselt samasugune. Noh. Siis naersin ka enda üle. Nüüd ei pane enam tähelegi. Kemps nagu kemps ikka :D Prussakad pole siiamaani vist veel kedagi tapnud...vist.  

P.S Shiandasse on tulnud täiesti imeliselt kiire internet!!! Esimesed päevad ma lihtsalt olin uskumatult eitusfaasis, aga pärast mitmeid ja mitmeid videokõnesid saan öelda, et jah, siin on väga kiire ja hea internet nüüd. Ja tänavalambid! Kontorist minu koduni on tänavalambid. Täiesti uskumatu. Ja ka tänavakoristajad on palgatud. Tänavad on nii puhtad. Kolm asja, mida ma ei oleks mõned aastad tagasi veel uskunud.