Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 12/20/17 9:13 PM
Eelmise nädala veetsin tööasjus Nepaalis. Minu esimene "päris" Aasia külastus. Kuna Jordaania ei pidavat ikkagi Aasia olema. Kuna Nepaali-eelne nädal oli tihe, siis ei olnud mul aega reisiks ette valmistuda. Teadsin, et viisa saab piirilt, milleks peab olema 25 dollarit ning et keegi tuleb lennujaama vastu. Sellest piisas.
Lennujaamast välja astudes võttis vastu ootuspärane melu. Mõned inimesed taksot pakkumas ning keeldumise peale uskumatult ja allaandmatult ikkagi teise nurga alt läheneda püüdes - no okei, kui taksot ei taha, aga mis hotellis sa ikkagi oled. Well.
Õhusaaste. Esimene, ootamatu ja üllatav avastus oli, et Kathmandu on maailmas õhusaaste edetabelis 5. linn. Vot, selliseks asjaks ma küll valmis polnud. Väga paljud inimesed kandsid korralikke maske, eriti mootorratta juhid ja jalgratturid. Seda pilti nähes kogusin natuke infot siit ja sealt ning sain teada, et talvehooaeg (mis just parasjagu käes oli), on õhusaaste poolest kõige problemaatilisem aeg, kuna õhk on kuiv, ei liigu ning Kathmandu asub orus ning hingamishaigustega inimestel ei soovitata Kathmandusse sel ajal üldse tulla. Jooksmine ja jalgrattasõit pole ka just soovituslik. Mis seal ikka, ostsin maski ning kasutasin seda. Paljud inimesed, kellel maski polnud, kasutasid tihedama liiklusega tänavatel salle nina kinni katmiseks.
Templid. ma ei olnud varem mitte kunagi templis käinud. Ega ma ei saa ka pärast Nepaalis käiku öelda, et ma templis sees käinud oleks, aga templite juues jalutamas käisin palju. Paljud turismipiirkondades olevad templid olid kas üldse suletud, on lubatud ainult kas kohalikele või konkreetse usundi järgijatele, vastavad sildid väljas. Mõned templid olid ka vaba sissepääsuga, aga seal kas toimus parasjagu just mingi tseremoonia või olid need väga pisikesed. Aga templite ümber jalutada oli tore - kuidagi rahulik ja tore. Kuigi kindlasti ei saanud mina Kathmandu kuulsaimate templite juures küll mingit väga erilist või sügavat või ebamaist elamust. Pigem hakkasid mingil hetkel templite ümber kogunenud turisminänni kohad häirima ning avastasin endki olukorrast, kus selle asemel, et üldse süveneda, et millise templi juurde ma nüüd sattunud olen, kukkusin ma valima erinevate külmkapimagnetite vahel. Võib-olla oleks kogemus olnud väga erinev, kui templite ümber poleks üldse turistinänni müüdud ning see koht oleks olnud kuskil natuke eemal. Minu lemmik oli Monkey tempel ehk Swayambhunath Stupa, mis asub mäe otsas, sinna viivad pikad trepid ning avaneb vaade üle terve Kathmandu ja Himaalaja mägedele. Õnneks oli see mu esimene tempel ning tüdimust polnud veel tekkida jõudnud. Kõik see kokku - rännak mäe tippu, vaated ning ahvid absoluutselt igal pool - tekitas erilise õhkkonna. Kõndisin seal mitu tundi ringi ja tegin pilte, mingi hetk panin fotoka kotti ja kõndisin veel ringi. Ja siis vaatasin päikeseloojangut himaalajate kohal. Teised, kes läksid sinna mõni päev hiljem, kurtsid, et see oli turistidest üleküllastunud koht, kus haises ning midagi huvitavat polnud. Kes teab, kui ma oleks tol hetkel sinna nendega läinud, kas ma oleks ka sama tundnud. Seega olin veel õnnelikum, et mul oli terve vaba päev, et käia rahulikult Ahvide Templis.
Turism. Ilmselgelt on turism Nepaalis väga oluline sissetulekuallikas. Suhtumisest turistidesse on mul üsna erinevad kogemused. Esimestel päevadel, kui jalutasin ringi oma elukohas, Thamelis, siis tundus kõik väga vaba ja tore ja mõnus. Tundus, et nepaallased on leidnud just selle parima viisi panna turisti tundma kui normaalse ja tavalise inimesena, kelle vastu ollakse samas väga abivalmid ja sõbralikud. Oli nii hea vaadata, kuidas turistid tundsid end turvaliselt ja vabalt ning kohalikud ei tülitanud neid, vaid proovisid abistada. Viimasel päeval, kui ma aga järjest Kathmandu suurimad vaatamisväärsused läbi käisin, siis jäi aga saadav erikohtlemine natuke häirima. Nimelt oli näiteks ühe väljaku juures silt, et välismaalastele on sissepääsutasu 10 dollarit. Väga tore. Kahjuks polnud aga sissepääsu juures kontrolli, et kes on kes ning niimoodi läheneski turvamees ainult selgelt rassiliselt teistsugustele inimestele, peamiselt eurooplastele ja aafriklastele ning palus meil maksta. Samas vooris mööda hulganisti indialasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Kuna nepaalis elab aga vägagi erinevalt välja nägevaid inimesi, siis ei hakanud turvamees neile üldse tähelepanu pöörama, kuna nad kõik olid tema jaoks nepaallased. Ehk siis toimus selge rassiline diskrimineerimine. Igal juhul. Lootsime, et meie rahaline panus läheb tõesti maavärinas kannatada saanud hoonete taastamisele, nagu lubatud oli ning jalutasime oma 10 dollari eest vaatama templeid, kuhu välismaalastele või uksmatutele oli sissepääs keelatud.
Lisaks ahvidele oli Nepalis väga palju koeri! Selliseid suuremaid koeri absoluutselt igal pool. Tänavatel, templite ümber. Inimestest ei tundunud nad väga välja tegevat, aga vahepeal hirmutas mind natuke nende omavaheline kaklemine. Siiski. Ma üldiselt kardan koeri, kuid sain hakkama.
Kõige parem mäletsus Nepaalist on päev, mil tegime väikse väljasõidu mägikülasse. Oli täiesti hämmastav, et 6 kilomeetrit ja 30 minutit (tsau, teeaugud :) ) eemal Kathmandu liiklusummikutest ja sagimisest asus mägipiirkond, mis oli vaikne ja eraldatud ning kus naabrile külla minemiseks pidi ronima kõrvalasuva mäe tippu. Seal oli vaikust ja vaateid ja avatud inimesi ja ruumi. See oli isegi natuke liiga idülliline, nii et ma mõtlesin, kas ma suudaks selles kõiges ikkagi kuude kaupa elada, nagu mõned vabatahtlikud seda teevad.
2015. aasta maavärin. Peaaegu igast jutust kohalikega käis läbi 2015. aastal toimunud maavärin. Räägiti puudulikust ettevalmistusest. Näiteks oli inimestele õpetatud, et maavärina ajal tuleb minna voodi alla ning niimoodi jooksid mõned inimesed maavärina alates õuest tuppa voodite alla ning said surma. Räägiti valitususe projektist, mille raames MTÜ-d aitavad maavärnaohvritele ehitada maavärinakindlamaid maju, kus on spetsiaalsed tugisüsteemid. Räägiti, et inimesed kartsid pärast maavärinat Nepaali tulla. Räägiti, et maavärin lähendas nepaali inimesi mitmetel tasanditel.
Kõige suurem elamus. Ma võiks siin rääkida, kuidas meie kõige suurem elamus oli see, kui õhtusöögi taustaks esineti nepaali tantsude ja lauludega ning lõpus tuli välja jakk - ehk siis oli kaks nepaallast tõmmanud selga jakikostüümi ning tantsisid sellega. Kuid see elamus jäi vist ikka situatsioonikomöödia tasandile. Meie reisigrupp oli naerust pisaraid valades laua all.
Teine meeldejäävaim elamus oli aga see, kui käisime vaatamas nepaali matusetraditsioone. Ehk siis surnute põletamist jäe ääres. Seal midagi keerulist polnud. Oranžikasse linasse mähitud inimene asetati justkui puuriidale, omaksed käisid ümber, piserdasid peale (püha?) vett ning siis pandi konkreetselt puid alla, halud külgedele ja veidi kuiva heina peale ja süüdati see kõik põlema. Kõige liigutavam oli asja juures vist fakt, et see kõik toimus inimeste osavõtul, kellel olid taskus i-phoned ja jalas firmateksad. Ehk siis sajandeid vanu traditsioon, mida endiselt järgitakse kaasaegsete inimeste poolt.
Keda huvitab Aasia ning tahab pehmet maandumist iseseisvalt reisides, siis alustage Nepaalist! Inimesed on toredad, sõbralikud ja suhtuvad teisse hästi. Turism on hästi arenenud majandusharu ning vastavaid teenuseid saab kohapealt õiges linnaosas absoluutselt iga nurga pealt osta - tuure, autot rentida, matkasid - ainult mine kohale ja vali sobiv välja. Lisaks matkamisele saab külastada templeid, erinevaid pika ajalooga linnasid, käia mägikülades, kajakkidega sõita ning võib ka kasutada võimalust veeta mõned nädalad tehes vabatahtlikku tööd ning tutvuda lähemalt kohalike inimeste ja kultuuriga. Isiklikult võin soovitada väga professionaalset organisatsiooni, kellel me Nepaalis seekord ka külas käisime: VIN Nepal. Nad koolitavad aastas kuskil 300 välisvabatahtlikku ning neil on väga erinevaid positsioone.
Ehk siis lühidalt. Nepaal on koht, kuhu varem vähegi iseseisvalt reisinud inimene võib vabalt kohale lennata ning esimesse turismifirmasse sisse jalutada ning panna kokku mõnusa ja väga mitmekesise reisiplaani. Kui Kathmandus elate, siis võtke hotell Thameli linnaosasse ning nautige!
0 Comments:
Postita kommentaar