Ülereisimise sümptomid:
- hotelli telekast tulevad lääne sarjad ja reality show-d tunduvad kordades põnevamad ja kutsuvamad kui ümbruskonnas olevad haruldased vaatamisväärsused
- lappad tundide kaupa reisijuhti, mõtled mõtteid ja kogu selle tegevuse lõpuks pole ikkagi aimu kuhu edasi minna, sest igasugune motivatsioon selleks lihtsalt puudub
- oled valmis pilguga tapma inimesed, kes tänavad su poole isegi vaatavad (rääkimata siis "mzungu" karjumisest)
- kui keegi tänaval kõnetab, siis tuleb pearaputamine ja edasine ignoreerimine välja juba nii automaatselt, et alles minut hiljem teadvustad endale, mida see inimene tegelikult küsis või pakkus
- oma toas omaette ja oma mõtetega olemine tundub igal juhul kvaliteetsema ajaveetmisviisina, kui hotelli paoraamvaatega katusebaaris karastusjookide joomine ja kohalikega suhtlemine
- sa oskad soravas kohalikus keeles osta bussipileteid ja sul pole aimugi, kuidas sa selleni jõudsid
- alla 8-tunnine bussisõit tundub ülilühikese vaheetapina
- 24-tunnine bussisõit ei tundu mitte midagi erilist
- võid terve päeva veeta oma toas üksinda ning ei saa aru, kuidas see päev nii ruttu möödus
- hommikul üles ärgates ei tee midagi muud sind rõõmsamaks, kui teadmine, et saad ka selle päeva üksinda hotellitoas veeta
- sa oled väljas söömas käimise protseduurist nii tüdinud, et oled valmis kõndima pool tundi ainult selleks, et osta tänavanurgalt putkast take-away burgerit ja friikartuleid
Täna hommikul ärgates tundsin ma lõpuks, et tahan liikuda. Ja kuigi ma liikusin vaid mõned meetrid edasi uude hotelli, siis oli see juba suur samm. Tunnen, et homme võib-olla olen valmis juba ka linna avastama ja muud põnevat ette võtma. Üldiselt on tuju hea. Lisalt väga suur väsimus on.
0 Comments:
Postita kommentaar